Copyleft litsentsivalikud

https://inventa.com/en/news/article/269/should-we-still-doubt-about-the-legality-of-copyleft

Kes on kunagi tarkvara kirjutanud, teab kindlasti kui suur on eriotstarbeliste tarkvarade või nende teekide valik. Ning enamasti on tegemist vabavaraga. Kuidas on see võimalik? See on võimalik tänu koostööle, kus arendajad on valmis panustama ühise eesmärgi nimel. Sellise ühise koostöö teeb võimalikuks kaasajastatud vabavara litsentsid.

Vabavara ajastu alguseks võib lugeda aastat, kui arvutiajastu suurkuju Richard Stallman asutas aastal 1984 Vaba Tarkvara Fondi (Free Software Foundation, FSF). FSF on programmeerijate algatatud liikumine, mis võttis enda ülesandeks programmeerida tarkvara ja anda seda välja copyleft’iks ristitud litsentsi alusel.

Mis on copyleft? Copyleft on üldine tarkvara levitamise printsiib, mis märgib hulka põhimõtteid, millest teatud levitamislitsentsid juhinduvad. 4 peamist sammast või vabadust on freedom to run, study, distribute and improve the source code. Ehk lühidalt 1) vabaduse käitada programmi igaks tarbeks, 2) vaba juurdepääsu lähtekoodile, 3) vabaduse koopiaid ära anda või müüa ning 4) vabadust programmi muuta või täiendata. Seega copyleft litsentsid on loodud eesmärgiga tagada tarkvara muutmis- ja levitamisõigused nende kasutajate ja järgmiste autorite jaoks.

Copyleft on jaotatud 4 kategooriasse:

• copyleft’ita litsents, 
• nõrk ehk failipõhine copyleft, 
• tugev copyleft
• ülitugev copyleft

Esimene neist, copyleft’ita litsents (näiteks BSD94, apache95 jne ), on ilma tuletiste lähtekoodi avaldamise nõudeta tarkvara. See tähendab, et copyleft’ita litsents annab kasutajale vabaduse tarkvara ja selle modifitseeritud versioone edasi levitada ükskõik millise, sealhulgas ka sama litsentsi alusel, mõne muu vaba tarkvara litsentsi või hoopis ärivara litsentsi alusel. 

Teine kategooria, nõrk copyleft litsents (näiteks MPL96, GNU LGPL jne), paneb kasutajale küll kohustuse tarkvara ja selle modifitseeritud versiooni jagada sama litsentsi alusel, kuid vaba tarkvara sisaldavate suuremate tarkvarasüsteemide puhul on kasutajal voli neid levitada ka mõne muu litsentsi alusel. Kokkuvõtvalt öeldes tähendab nõrk copyleft eeskätt seda, et üldjuhul kehtib lähtekoodi avaldamise nõue, kuid tarkvara on lubatud moodulite tasemel linkida mittevaba tarkvaraga. 

Kolmas kategooria ehk tugev copyleft litsents (näiteks GNU GPL), sätestab kasutaja kohustuseks levitada sama vaba tarkvara litsentsi alusel lisaks vabale tarkvarale ka seda sisaldavaid suuremaid tarkvarasüsteeme. Küll aga ei pea sama litsentsi kasutades levitama algsest või muudetud vabast tarkvarast sõltumatuid programme. 

Neljandat kategooriat, ülitugevat copyleft'i litsentsi (näiteks AGPL97, EUPL), iseloomustab see, et tarkvara levitamisega samaväärseks loetakse selle litsentsi tingimustest tulenevalt juba üksnes isegi tarkvara oluliste funktsioonide teistele isikutele kättesaadavaks tegemist. Seetõttu tuleb ülitugeva copyleft’i litsentsiga litsentseeritud vaba tarkvara lähtekood teha kättesaadavaks mitte ainult neile kasutajatele, kes tarkvara internetist alla laadivad ja/või selle arvutisse installeerivad, vaid ka kõigile neile, kes kasutavad tarkvara arvutivõrgu vahendusel seda internetist alla laadimata.

Copyleft litsents võimaldab nii vabavara kui ka hiljem tasulise tarkvara arendamist. Seetõttu on alguses oluline teha ära otsuses litsentsi osas, et väldita hilisemaid probleeme.

Referentsid:

file:///Users/tarviraun/Downloads/92146e32dd7842b69f09667b17d57ac2.pdf

https://www.vikerkaar.ee/archives/12764